Suur uhkus!


Täna veetes oma päeva rahulikult kodus,lõi välja minust uhkus,mitte et ma ise oleksin uhke vaid uhkus mu sõduri vastu!Ma olen koguaeg ta üle uhke olnud,aga täna lõi see kõik kuidagi suurelt välja ,et ma ei oska seda kuidagi isegi tegelikult kirjeldada.See on nii eriline tunne,ma pole varem olnud kellegi üle nii uhke,kui olen praegu!Ja kindlasti keegi mõtleb,kes seda loeb,et iga teine käib sõjaväes ja et see pole midagi erilist vaid tavaline.. Jah igal inimesel on oma arvamus asjadest.Aga see on minu arvamus ja minu uhkus! Kui õppida inimest väärtustama ja teda hindama,siis tuntakse iga kasvõi pisiasja pärast uhkust!
Olen uhke,et ta läks ise vabatahtlikult kaitseväkke!
Olen uhke,et ta on seal nii kaugele jõudnud!
Olen uhke,et ta saab seal hakkama!,milles ma pole kunagi kahelnudki!
Olen uhke,et ta on see kes ta on!
Ja mis kõige parem, ma olen uhke,et just minul on selline mees!

Kui varem mind see sõjavägi ja selline teema kohe üldse ei huvitanud,siis nüüd ma ikka kuulan huviga,mida ta mulle räägib.Nii naljakas on vahel kuulda nende asjadest seal.
Tänu sellele,et Mart seal on,siis mulle on tekkinud huvi,et tahaks isegi kogeda seda,ma ei mõtle seda,et ma tahaksin minna ja käija seal 8 või 11 kuud vaid tahaksin olla 1 nädala seal ja saada aimu asjadest ka reaalselt.See tundub kuidagi nii põnev.Nendejaoks see kindlasti enam põnev pole,sest lõpp on tulekul ja ootavad koju tulemist.Aga algul oli ju nendejaoks ka kõik uus ja huvitav.Nii et ma TAHAKS KA! Aga ma tahaks seda nii,et Mart oleks ise ka seal, üksi ma seal olla ei tahaks hirmus oleks aga koos temaga on julgem olla.

Aga ühesõnaga , MA OLEN NIIINII UHKE OMA SÕDURI ÜLE!!!!!!

RMS Oviir!

Igatsus...

Tunnen kuidas päevast-päeva ühaenam ma sisemiselt tunnen,et olen täiesti üksi.Mu kõrval ei ole inimest,keda ma sooviksin,sest ta peab olema kaitseväes.Mu sõbrad pole ka minuga,sest mul pole aega kuna olen enamusajast lihtsalt tööl ja jõuan koju alles südaöösel ja ilmselt mul lihtsalt ei ole aega,et suhelda.Kui siis ainult neil päevadel mil olen vaba.

Mis mind nagu kõige kurvemaks teeb ongi see,et mind topitakse tööle siis kui Mart koju tuleb,ja väga hea on olla kogu nädalavahetus tööl, reedest-pühapäevani vägagi palju on mul aega olla veel siis Mardiga.Nagunii me ei näe 11-st eriti ja siis ka ei saa olla koos,kui ta koju tuleb,sest ma pean olema tööl..Ma ei taha öelda et mulle ei meeldiks mu töö.. eieiei meeldib , seal on tore ja mul pole midagi sellevastu,sest lähen tööle alati heameelega. Aga no siis mulle tõesti ei meeldi sinna minna,kui Mart kodus on. 

Ja pealegi ta on olnud ära juba nii kaua, selles mõttes et tal hakkab vaikselt nagu läbi see kaitsevägi saama,aga minujaoks tundub see aeg nii kohutavalt pikk.Isegi kui ta on olnud ära ainult 5päeva ja tean et reedel ta tuleb,siis mulle tundub üha enam ja enam ,et ta on ära olnud terve igaviku. Jah,ma olen harjunud sellega mingimääral,et teda pole ja ma olen oma tegemistega ilma temata,aga siiski see ootus ja igatsus on see alati.Pealegi pean ma leppima ja vaikselt ka harjun sellega et ma ei saa temaga rääkida läbi telefoni,sest kas tal pole vabaaega,või on ta metsas või siis olen mina tööl ja minul pole aega telefonile vastata.See kõik teeb ikka vägagi kurvaks.

Kõige tobedam olukord oli valentinipäeval, kõik käivad ja kudrutavad oma kaaslasega ja teevad miskit jne.. ja siis olen mina kes on esiteks tööl ja teiseks üksi,sest mu kaaslane on kaitseväes ja teda hoitakse seal kinni,et mingit rivipläusti harjutada tunde ja tunde. Ilmselgelt pole tema selles süüdi,et ta seal olema peab jne .. ja ma ei ütlegi et on. See kõik tuleb lihtsalt läbida ära ja siis on sellega asjad ühel pool.ja võib sellega öelda,et me oleme läbinud päris suure ja raske katsumuse! 

NIIET PALUN 30.MAI TULE KIIRELT!!

Tuleb koju juba palun.