Mu kallis Sõdur!

Oeh, möödunud on juba pea 3nädalat,kui mu armsamat pole.

Igatsus ta järgi on no niii suuur ,et ei tea mida teha,kuidas olla ja käituda.Tahaksin nii oma Sõduri poissi juba näha. Mis muusesas mul ka õnnestub.

Nimelt saan talle 26.oktoobril külla minna ja temaga olla!! Nii ootan juba seda, et saaks olla kas või liikumas sinnapoole.Selleni on jäänud ainult 8päeva ja siis ma saan teda nähaaa!!

Ma ilmselt ise oleksin nõus juba kohe hakkama liikuma ,kui vaid saaks.

Tahaksin juba nii tunda ta kallistusi,suudlusi ja näha ta imearmast naeratust!

Tunnen nii puudust,kuidas ta mind kiusaks,hellitaks ja lollitaks. :)

See aeg mis ta on veetnud seal sõjaväes olen ma õppinud teda tõsiselt igatsema, varem kui olime nt 4päeva eemal üksteisest,siis oli tunne,et igatsen teda,jah ma igatsesingi,kuid mul oli alati võimalus minna ja olla temaga,aga see mis ma praegu tunnen on tõeline igatsus,ma eii saa minna ta juurde siis kui ise tahan,vaid ma pean ootama teda, mil tema saab tulla minu juurde.

Õnneks ma tean,et ta tahab tulla ja ootab juba seda millal ta saab tulla koju, kus teda oodatakse.

Sest mina koos ta perega ootame teda koju!

Mu armas sõdurikutt!

KALLLLLIS , TULE KOJU JUBAA! Kaua sa ikka seal külapeal hulgud , :D